●Sahtel

2017. aasta tähtsamad sündmused:

  • 11. märts
    ELÜ üldkoosolek
  • 05-06. august
    Loomaarstide suvepäevad
  • 27-28 oktoober
    Konverents Veterinarmeditsiin 2017


QUO VADIS LOOMAARSTIÕPE?

Emeriitprofessor Toivo Suuroja

EMÜ VLI morfoloogia osakond

Hannibal ad (ante) portas. Hannibal on väravate ees! See tähendab, et hädaoht on lähedal. Kust selline ütlemine pärineb? Eks ikka antiiksest Roomast. Asi on selles, et II Puunia sõja ajal tungis Kartaago väejuht Hannibal üle Alpide Itaaliasse ja ilmus 211. a e.m.a. ootamatult Rooma alla, hirmutades sellega koledasti ära viimase kodanikud. Sestpeale kasutatakse väljendit märkimaks ootamatult kerkinud hädaohtu. Aga mispärast ma alustan oma arutlust selle, rohkem kui 2000 aastat vana mõtteteraga? Aga eks ikka seepärast, et ka meie instituudi ehk tavapäraselt loomaarstiteaduskonna väravate ette on ilmumas oma Hannibal – EAEVE (Euroopa Loomaarstiharidust Andvate Õppeasutuste Assotsiatsiooni) järjekordne hindamiskomisjon. Ja see komisjon ei saabu mitte suure väe ja elevantidega, vaid lennukiga Tallinna ja sealt neljal rattal Tartusse. Nendel härradel on kindel visioon Euroopas kehtivatest loomaarstihariduse kvaliteedinõuetest!


Esmakordselt hindas EAEVE tollase Eesti Maaülikooli loomaarstiteaduskonda 2004. a sügisel. Kuigi üldmulje teaduskonnast, mille moraalseks ja materiaalseks kaasajastamiseks ja EAEVE kehtestatud kvaliteedinõuete täitmiseks oli käivitatud ulatuslik investeerimisprogramm (kokku ca 16 milj €), jäi hindajatele positiivne, leiti ka olulisi puudusi. Kokku osutati neljale nö esimese kategooria puudusele (juba ainuüksi ühe selle kategooria puuduse ilmnemisel õppeasutust EAEVE poolt tunnustatud õppeasutuste nimekirja ei kanta):

1) ebapiisav õpetamine ja laboratoorsete tööde maht toiduhügieenis;

2) ebapiisav anatoomilis-patoloogiliste uuringute ja lahkamiste maht;

3) ebapiisav patsientide arv kliinikus;

4) ebapiisav akadeemilise personali arv (eriti kliinikutes) ja nende ebapiisav akadeemiline kvalifikatsioon.

Päris lootusetuks teaduskonna seisu siiski ei peetud ja anti aega nimetatud puuduste likvideerimiseks, milleks tehti ka suuri jõupingutusi (kaasajastati teaduskonna infrastruktuuri, noorendati ja kaasajastati õppejõudude kaadrit, viidi läbi väliskoolitusi, suurendati kliinikute personali arvu, uuendati õppekavasid, publitseeriti hulgaliselt uut eestikeelset õppekirjandust jne. Kõige selle tulemusena saabus 2010. a alguses EAEVE-lt kauaoodatud vastus, et 2009. a esitatud raport viimaste puuduste likvideerimisest on loetud rahuldavaks ning EMÜ loomaarstiõpet andev, nüüd juba peenema nimega veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut (endine loomaarstiteaduskond) on kantud EAEVE poolt tingimusteta tunnustatud õppeasutuste nimekirja ja meie poolt väljaantav loomaarstidiplom kehtib kogu Euroopa Liidu piirides. See oli suureks tunnustuseks kõikidele, kes sellesse protsessi panustasid. Samas aga anti selgesõnaliselt mõista, et EMÜ on täitnud vaid absoluutse miinimumi EAEVE poolt kehtestatud kvaliteedinõuetest. Assotsiatsiooni poolt tunnustatud ülikoolide nimekirjas on

(2011. a oktoobri seisuga) 51 ülikooli 96-st. Olgu siinkohal mainitud, et valdav osa tunnustamata õppeasutusi asub Lõuna-Euroopas (Hispaania, Itaalia, Türgi). Eestile lähedal asuvatest riikidest puudub tunnustus Leedul ja Lätil ning kolmel neljast Poola veterinaarasutustest.

Nii et Eesti riigi, rahva ja ülikooli aastatepikkused pingutused õigustasid ennast, rahva raha pole tuulde pillutud ja jalgpalliterminoloogiat kasutades mängime Euroopa loomaarstiteaduskondade kõrgliigas. Liiga on tõesti aukartustäratav – selles oli 2011. a seisuga 51 liiget: Saksamaalt (ca 82,5 milj elanikku) 5 ülikooli, Inglismaalt (ca 59,7 milj elanikku) 7 ülikooli, Prantsusmaalt (ca 62,1 milj elanikku) 4 ülikooli, Türgist (ca 70,5 milj elanikku) 2 ülikooli, Itaaliast (ca 57,8 milj elanikku) 7 ülikooli, Hispaaniast (ca 42, 3 milj elanikku) 7 ülikooli, Poolast (ca 38 milj elanikku) 1 ülikool, Rumeeniast (ca 21,7 milj. elanikku) 2 ülikooli. Väiksema rahvaarvuga (ca 8-10 milj elanikku) Euroopa riikides nagu Tšehhi, Ungari, Portugal, Serbia, Austria, Rootsi on igaühes üks akrediteeritud loomaarstiülikool või –teaduskond. Erandi moodustavad vaid Kreeka (11 milj) 2, Holland (16,1 milj) 1 ja Belgia (10,4 milj) 2 ülikooliga. Taanis (5,4 milj) Soomes (5,2 milj), Norras (4,9 milj), Iirimaal (4 milj), Slovakkias (5,2 milj), Šveitsis (7 milj) ja Sloveenias (2 milj) on igaühes vaid üks loomaarstiharidust andev akrediteeritud kõrgkool.

Milleks siinkohal arvudega nii pikalt manipuleerida? Aga eks ikka selleks, et rõhutada Eesti erakordsust, kus 1,4 milj elaniku kohta on ka EAEVE poolt tunnustatud loomaarstiteaduskond, samal ajal kui mujal Euroopas kõigub see arv 38 (Poola) ja 2 (Sloveenia) miljoni vahel.

Loomaarsti elukutse kuulub nende seitsme elukutse hulka, millele kehtivad Euroopa Liidus üldiselt ja üheselt reguleeritud nõuded. Need on sätestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (Directive 2005/36/ec of 7 Sept 2005). Vastav direktiiv sätestab loomaarstiõppele miinimumnõuded. Tunnustatud (akrediteeritud) õppeasutuse staatus ei oma seaduslikke tagajärgi ja EAEVE liikmeks olemine on vabatahtlik, kuid riikidel on võimalik kehtestada täiendavaid piiranguid loomaarstide töötamisele, kui nende haridus ei vasta direktiivi nõuetele ehk õppeasutus pole tunnustatud (akrediteeritud). Selle pika ja segase jutu lühike sisu on järgmine: akrediteeritud loomaarstiülikooli või -teaduskonna diplom annab õiguse töötada kõikidel loomaarstiharidust nõudvatel töökohtadel kõikides Euroopa Liidu maades!

Reeglina kehtib EAEVE tunnustatud õppeasutuse staatus 10 aastat. Alates 2009. aastast hindamissüsteem aga muutus . Lisaks õppe miinimumnõuetele vastavuse kontrollimisele kuulub sellesse ka õppeprotsessi kvaliteedi kontrollsüsteemi hindamine. Uue hindamissüsteemi alusel saab õppeasutus akrediteeritud õppeasutuse staatuse. Kõik õppeasutused, kelle enne 2009. aastat saadud tunnustatud asutuse staatus lõpeb või kes taotlevad tunnustust praegu, peavad läbima akrediteerimisprotsessi. Maaülikooli loomaarstiõpe oleks pidanud meie arvates läbima selle hiljemalt 2019. aastal, kuna tunnustatud asutuse staatus omistati 2009.a. Selles rahulikus meeleolus ja tempos instituut ehk teaduskond ka elas ja tegutses. Kuid eks igaühel ole ka oma ajaarvamine. Kristlased räägivad ajast ante Christum (natum), (enne Kristuse sündi) ja post Christum natum (pärast Kristuse sündi), moslemite ajaarvamine algab aga kristliku ajaarvamise 16. juulist 622 ehk Muhamedi hidžra’st ehk põgenemisest Mekast Medinasse ja õigeusklikel nõukogude sovettidel Suurest Oktoobrist. Tuli välja, et ka EAEVE funktsionäärid arvestasid aega erinevalt loomaarstiteaduskonnast, st esimese akrediteerimise algusest 2004. aastal. Seega pidanuks Hannibal olema meie väravas juba 2014. a! Jumal tänatud, et aega andis veidi edasi lükata – 2015. a sügiseni. Aga see on ka viimane termin ja 2015. a novembris on Hannibal oma elevantidega meie väravas! Aga enne kui piirajad platsis tuleb lossi, linna või teaduskonna väravad, müürid ja tornid üle vaadata: kas müürid pole mõranenud ja madalad, kas tornid on tugevad, kas väravad peavad, kas tublid kaitsjad asuvad müüridel!

On jäänud kaks aastat. Millised on peamised probleemid, millele pöörata eelkõige tähelepanu! Rahaühiskonnas on kõige tähtsam muidugi raha ehk täpsemalt öeldes riiklik rahastamine minimaalselt vajalikul tasemel. Ilma selleta on EMÜ loomaarstiõppe püsimajäämine EAEVE poolt tunnustatud ülikoolide nimekirjas äärmiselt küsitav!

Loomaarstiõppe kaasajastamise protsess on senini läbi viidud peamiselt ühekordsete finantseeringute või lühiajaliste programmide arvelt. Jätkusuutlikku rahastamismudelit, mis tagaks saavutatud taseme säilitamist ja selle edasiarendamist ei ole suudetud luua. Arvestuslik defitsiit loomaarstiõppe eelarves võrreldes selle tegelike minimaalsete vajadustega on ca 1,11 milj. € aastas. Senine riiklik rahastamismudel ei arvesta kliinilise õppe spetsiifilisi vajadusi, eelkõige EAEVE nõuetest lähtuva ööpäevaringselt töötava õppekliiniku ülalpidamiskulusid. Selleks, et kliiniline õpe ülikoolis oleks vastavuses EAEVE kvaliteedinõuetega, on vajalik tagada ülikooli kliiniku võimalikult suur sõltumatus teenuste osutamisest saadavast tulust, st et õppekliiniku kulud on tavaliste kliinikute kuludest tunduvalt suuremad ja seda eelkõige tavakliinikutest suurema arvu kvalifitseeritud arst-õppejõudude olemasolu vajaduse tõttu. EAEVE 2006. a hindamisraport soovitab kliiniku minimaalseks koosseisuks 15 eriarsti (praegu 12,5), aga samuti piisavat arvu interne õppekliinikusse. Praegu 0. Konstateeritakse ka, et nõutava, 24 tundi ööpäevas töötava õppekliiniku majandamine täielikult isemajandavana ei ole meie oludes võimalik. Olgu siinkohal lisatud, et Helsingi Ülikooli loomaarstiteaduskonna loomakliinikut toetab riik aastas ca 2 miljoni €-ga.

Komisjon lõpetab oma pöördumise tõdemusega, et praeguse rahastamistaseme jätkumisel ei ole edaspidi võimalik täita EAEVE poolt esitatavaid nõudeid, st hüvasti Euroliiga!

Käesoleva aastani jagas haridusministeerium ülikoolidele nn „pearaha“ nn kalliduskoefitsientide alusel. „Pearaha“ ehk raha iga üliõpilase koolitamiseks korrutati nn kalliduskoefitsientidega. Erinevad õpped on ju erineva kallidusastmega. Ei saa ju võrrelda kulusid usu- ja meditsiiniteaduskondades. Meditsiiniõppest on kõige kallim hambaarstiõpe: peamiselt individuaalne õpetamine, sest ei saa ju patsiendile kambaga suhu ronida, peale selle on instrumentaarium ja materjalid väga kallid, seepärast võib siin koefitsient ulatuda isegi 7-ni ja enam. Loomaarstiõppe koefitsient oli Eestis 4,2, st iga loomaarstitudengi pearaha korrutati 4,2-ga. Majandus- ja sotsiaalerialade koefitsient oli 1,1, EMÜ keskmine oli 2,1. Et seda saavutada, tuli kelleltki ära võtta ja kellelegi juurde panna. Kellelt võtta, oli „siililegi selge“. Et asi demokraatlik ja õiglane näiks, siis selleks otsustati küsimus lihtsa käetõstmisega ehk piltlikult öeldes lihasööjad kährik, rebane, ilves, hunt ja karu otsustasid „metsanõukogus“ taimesööja jänese ära süüa. Et asi nii prosta välja ei paistaks ja viisakam välja näeks, siis eelarves ühe käega anti ja teisega võeti. Näivalt sai instituut oma koefitsiendi kätte, kuid samal ajal ka üldkulud (hooned, eraldised muudele allüksustele) korrutati ju samuti koefitsiendiga. Piltlikult öeldes maksis loomaarstiüliõpilane ülikooli WC-s poti kasutamise eest ca 4,2 korda rohkem kui majandusüliõpilane. Loomaarstiõppe 4,2 kordne koefitsiendi selline ümberjagamine ülikooli keskmise (ca 2,1) tasemele tekitas aga instituudile kunstliku mitme miljoni suuruse eelarve puudujäägi, mida siis pidevalt ette heideti ja mille siis teised instituudid „armulikult kinni maksid“.

Käesolevast aastast haridusministeerium raha koefitsientide alusel enam ei jaga. Välja on töötatud uued ja segasemad skeemid ning raha jagamine on nüüd ülikoolide sisemine asi. Nüüd jagatavat raha huntide, karude, ilveste, rebaste ja jäneste vahel „sõbralikult“ konsensuse alusel.

Loomaarstiõppe rahastamise oluliseks osaks on tasuline õpe, mis on katnud ca 33% õppekuludest (põhiliselt Soome üliõpilaste õppemaksude laekumistest). Eestis arvatakse olevat ca 800 töötajalt kõrgemat loomaarstiharidust eeldavat (nõudvat) töökohta: 500 veterinaarpraksised, 50 ravimimüügi ettevõtted, 180 Veterinaar- ja Toiduameti ning Põllumajandusministeerium, 30 Veterinaar- ja Toidulaboratoorium, 40 teadus- ja haridusasutused. Selle tööväe pidevaks taastootmiseks loetakse loomaarstieriala lõpetajate aastaseks vajaduseks minimaalselt 25. See arv on olnud ka viimaste aastate riikliku koolitustellimuse ja senise riikliku rahastamisskeemi aluseks. Esimeses Eesti Vabariigis oli 1927. a 229 530 hobust. 1. septembri 2010. a seisuga oli Eestis ca 7 000 hobust. Esimeses Eesti Vabariigis said ca 150 praktiseerivat loomaarsti suurema kisa ja kärata hakkama lisaks nendele tuhandetele hobustele ka veel lugematu arvu muude pudulojuste, koerte, kasside, kukkede-kanade jne ravimisega. Praegu aga tegeleb ainult juhtimise ja kontrollimisega (st eurobürokraatiaga) hulga rohkem loomaarste. Võib arvata, et 500-st praktiseerivast loomaarstist suurem osa tegeleb väikeloomade ehk pehmemalt öeldes lemmikloomadega.

Loomaarstiõppesse võetavate üliõpilaste arvu suhe rahvaarvu kõigub Euroopa riikides suurtes piirides. Kõige rohkem võetakse õppima Horvaatias - 27,7 üliõpilast 1 miljoni elaniku kohta (oma rahvusest), vähem Soomes (13,5), Rootsis (11,2) ja Ungaris (9,9). Keskmiselt võetakse Skandinaaviamaades (Taani, Norra, Rootsi, Soome) õppima 17,2 üliõpilast 1 miljoni inimese kohta. Seega on meie rahvaarvu (1,4 milj) arvestades Eestile proportsionaalne 24 üliõpilase vastuvõtt, kui mitte arvestada asjaolu, et 1 milj elaniku kohta on nendes riikides (eriti Taanis) veiseid, sigu, hobuseid ja igasuguseid lemmikloomi tunduvalt rohkem ja eks nende riikide kodanike rahakott ole ka vähemalt 3-4 korda kopsakam.

Arvestades, et kui alates 2013. a vastuvõtust kaob tasuline õpe (soomlasi ei tohi enam nende raha eest eesti keeles õpetada), siis väheneb ka loomaarstiõppe eelarve praegusega võrreldes 30% võrra. Lisaks praegusele alarahastusele muudab see EAEVE poolt nõutava kvaliteetse õppe jätkamise võimatuks. Jällegi hüvasti Euroliiga!

Meie targad pead on läbi mänginud mitu rahastamisskeemi varianti ja jõudnud järelduseni, et EMÜ loomaarstiõppe eelarve saaks tasakaalu viia ingliskeelse õppe loomisega lisaks eestikeelsele. 25 eesti õppekeelega ja 35 inglise õppekeelega üliõpilase vastuvõtul(õppeteenustasu 10 000 €). Sel puhul oleks eelarve tasakaalus, kui tulude poolele lisanduks riigi rahakotist kliinilise õppe otsetoetuseks ca 100 000 €. Kaalutletakse ka Tartus asuva Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi ühendamist EMÜ-ga, et kui kasutada seda meil laialtkasutatavat kantseliiti, siis „ressursside ja funktsioonide koondamine looks võimaluse ühistada uuringud riikliku järelvalve eesmärkidel teadusliku uurimistöö ja üliõpilaste õpetamise“. Veterinaar- ja Toidulaboratoorium on väga korralik, hästi välja ehitatud ja sisustatud riigile strateegilise tähtsusega asutus. On raske ette kujutada põrandal istuvate ja „aega veetvate“ naisüliõpilaste gruppe selle asutuse koridorides. Muidugi avaldaks selline kasvõi fiktiivselt ühendatud asutus muljet akrediteerijatele. Arvan, et labor oleks kindlasti huvitatud laboritööst huvituvate üliõpilaste väljaõpetamisest ja nende rakendamisest tulevikus juba kvalifitseeritud laborispetsialistidena.

Ingliskeelsete õpperühmade moodustamine peaks aga euroekspertidele olema igati meelepärane. Ei ole eriline saladus, et Euroopa Liitu nähakse tulevikus ikkagi föderaalriigina, kus väikeriikide omakeelsel kõrgharidusel kohta pole. Kui ingliskeelsetes rühmades on kokku 35 ja eestikeelsetes 25 üliõpilast, siis arvatavasti üsna pea saabub aeg, kus meie omad „inglased“ teevad „vahendite kokkuhoiu huvides“ ettepaneku minna üle ühekeelsele, st ingliskeelsele õppele. Kes nendes rühmades peale soomlaste õppima hakkavad pole teada. Tänavu vastuvõetuist on ainult üks mittesoomlane – tütarlaps eksootiliselt Küproselt.

2004. a EAEVE akrediteerimisraportis osutati ühena neljast nö esimese kategooria puudusena ebapiisavale akadeemilise personali arvule ja kvalifikatsioonile. Milline on selles osas olukord praegu? Nähtavasti tunduvalt parem. Uuendatud on EMÜ loomaarsti õppekava täitmiseks peab üliõpilane läbima õppekava täies mahus (360 EAP), sooritama positiivsele tulemusele kõik õppekavajärgsed eksamid ja arvestused ning sooritama lõpueksamid (kaheosaline kirjalik lõpueksam) või kaitsma edukalt lõputöö (eesti või inglise keeles).

Veterinaarmeditsiini õppekava koosneb kohustuslikust alusmoodulist (33 EAP, 12 õpetatavat ainet), kohustuslikust suunamoodulist (70 EAP, 14 õpetatavat ainet), kohustuslikust erialamoodulist (196 EAP, 44 õpetatavat ainet), eriala valik- ja vabaainetest (7 EAP kohustuslikud), mida võib valida nii omast ülikoolist kui ka teistest kõrgkoolidest. 6. kursuse üliõpilane võib valida kolme nn eriala valikmooduli - 1) produktiivloomade ja hobumeditsiini moodul (46 EAP), 2) lemmikloomade meditsiini moodul (46 EAP) või 3) toiduhügieeni ja veterinaarse rahvatervishoiu moodul (46 EAP) vahel. Üliõpilane valib ühe valikmooduli kolmest võimalikust eriala valikmoodulist. Moodul on kohustuslik vastava valiku teinud õppijatele. Kokku õpetatakse üle saja erineva aine. Nii et valik on avar ja igati euroopalik. Kes aga õppida viitsib, sel on mida õppida! Ma arvan, et õppekavade osas ei peaks ka EAEVE härradel erilist ütlemist olema. Kes aga seda kõike õpetab ja milline on nende akadeemiline kvalifikatsioon? Käesoleval ajal õpetab nimetatud õppekava 73 õppejõudu, kellest 39-l on akadeemiline doktorikraad või sellele vastav nõukogudeaegne kandidaadikraad. Kõige parem on seis suunamoodulis, kus 14 ainet õpetab 15 doktorikraadiga ja 2 magistrikraadiga õppejõudu. Vaid neljal selle mooduli õppejõul puudub akadeemiline kraad! Veidi kehvem on seis erialamoodulis, kus 44 ainet õpetavast 31-st õppejõust 19-l on doktorikraad. Alusmooduli 12 ainet õpetavast 18-st õppejõust on akadeemiline doktorikraad 8 õppejõul. Valikmoodulite õpetajate seas on doktori- või kandidaadikraadiga õppejõudusid kõige rohkem toiduhügieeni ja veterinaarse rahvatervishoiu valikmoodulis, kus 11 valikainet õpetab 6 doktori- või kandidaadikraadiga õppejõudu. Veidi kehvem on seis produktiivloomade ja hobumeditsiini valikmoodulis, kus vaid ühel õppejõul, Ants Kavakul, on veterinaarmeditsiini teadusdoktori akadeemiline kraad. Lemmikloomade meditsiini valdkonnas õpetajatest (4) on vaid kahel teadusmagistri akadeemiline kraad.

Kuigi vanasti nõudis EAEVE veterinaarmeditsiini täiemahulise õppekava õpetamiseks 80 kõrgeltkvalifitseeritud (doktori- või vähemalt magistrikraadiga) õppejõudu, siis ma arvan, et 73 (nendest akadeemilise kandidaadi- või doktorikraadiga 39 ehk ca 53%) õppejõudu oleks enam-vähem arvestatav. Aga meil on praegu suur hulk doktorante ja 2 aastat veel reservis!

Kehvavõitu on seis muidugi kliinikutes. Selleks, et kliiniline õpe ülikoolis oleks vastavuses EAEVE kvaliteedinõuetega, eeldab õppekliinik tavakliinikust suurema arvu kvalifitseeritud arst-õppejõudude olemasolu. Viimastel peab lisaks igapäevasele kliinilisele tööle olema võimalus spetsialiseeruda ja tegeleda erialase uurimistööga. EAEVE 2006. a hindamisraportis on soovitus kliiniku minimaalse koosseisu kohta ja see näeb ette 15 eriarsti ja piisava arvu internide olemasolu õppekliinikus.

Milline oli asjade seis EMÜ VLI loomakliinikus 2012. a, seda illustreerib alljärgnev kliiniku juhataja dr. K. Kalmuse poolt 2012. a esitatud tabel.

Tabel 1. Lisakohtade vajadus EMÜ loomakliinikus õppe- ja ravitöö läbiviimiseks Helsingi

EMÜ

Palgafond

EMÜ

Palgafondi

2010

hetkel

hetkel

vajadus

vajadus

Väikeloomakliinik:

82

16

177917,16

31

353760

kirurgia

14

3

sise

10

4

üldarstid (valvearstid)

6

3

füsioteraapia

2

1

radioloogia

5

2

internid

4

3

arste kokku

41

7,5

107937

16

230265,6

abipersonal

41

8,5

69980,16

15

123494,4

patsiente

17125

7000

patsienti/inimese kohta

208,84

437,50

 

Suurloomakliinik:

36

9

104889,84

18

203621,04

Hobusekliinik:

20

4,5

52444,92

10

arste

10

2,5

35979

5

71958

abipersonal

10

2

16465,92

5

41164,8

patsiente

2779

350

patsienti/inimese kohta

138,95

77,78

Produktiivloomakliinik:

16

4,5

52444,92

8

arste

10

2,5

35979

4

57566,4

abipersonal

6

2

16465,92

4

32931,84

patsiente

7190

3425

patsienti/inimese kohta

449,375

761,11

Hetkel

Kokku

118

25

282807

49

557381,04


 Vajaduse arvutamisel on lähtutud minimaalsest spetsialistidega (kirurg, radioloog jne) kaetuse nõudest. Väga oluliseks kriteeriumiks on ka nõue tagada kliinikus ööpäevaringne teenus. Samuti on arvestatud patsientide arvuga ühe töötaja kohta, et olla vastavuses akrediteerimisnõuetega ning samal ajal tagada parim õpe üliõpilastele.

Vaat siin on juba suur mõra meie müüris, kust Hannibal võib kasvõi elevandi seljas sisse pressida! See on üks olulisemaid nö esimese astme puudusi, mille tõttu jäi 2004. a EMÜ loomaarstiõpe EAEVE poolt tunnustamata – ebapiisav patsientide arv kliinikus + ebapiisav akadeemilise personali arv, eriti kliinikutes. Järelikult tuleb see mõra kahe aasta jooksul kindlalt kinni toppida! Mida on selleks vaja? Kahte asja: raha ja inimesi! Eelkõige aga raha, sest raha toob ka inimesed enda juurde!

Öeldakse ju, et kõik mis liigub, kulub! Ka inimene kulub – nii ihult kui hingelt (vaimult)! See kehtib ka meie õppejõudude kohta. Lahkunud on suur hulk vanema põlvkonna teaduskraadiga (nii kandidaadi- kui doktorikraadiga) õppejõude. Igal aastal peetakse järelejäänute esimesi (50) ja teisi (60, 65) juubeleid. Loodus aga ei salli tühja kohta! Lahkunute asemele peavad tulema uued ja paremad. Iga lahkuv põlvkond peab ehitama postamendi järgnevale põlvkonnale, kes siis ei pea alt madalalt alustama - kõrgemalt alustades saab ja peabki tõusma ju veelgi kõrgemale! Selline liikumine ongi progressi aluseks.

Uute ja paremate õppejõudude ettevalmistamise aluseks on doktoriõpe. Aastatel 2000-2010 vormistati veterinaarmeditsiini doktoriõppesse 42 inimest. Nendest kaitses doktorikraadi 6 ehk siis ca 14 % alustanutest. Aastatel 2000-2005 kaitses 27-st doktorantuuri astunust kraadi 6!

Käesoleva aasta 14. septembri seisuga on VLI doktoriõppe õppekavasse „veterinaarmeditsiin ja toiduteadus“ vormistatud 31 doktoranti. Neist esimese aasta omi 7, teise aasta omi 4, kolmanda omi 7 ja neljanda omi 13.

1. aasta doktorandid jagunevad: toiduhügieen 1, nakkushaigused 4, teraapia 1, toiduteadus ja toiduainete tehnoloogia 1; 2. aasta doktorandid: teraapia 2, nakkushaigused 1, sigimisbioloogia 1; 3. aasta doktorandid: toiduteadus ja toiduainete tehnoloogia 3, toiduhügieen 3, teraapia 1; 4. aasta doktorandid: toiduteadus ja toiduainete tehnoloogia 2, toiduhügieen 2, nakkushaigused 2, teraapia 5, sigimisbioloogia 1, morfoloogia 1.

 

Selge on see, et eduka akrediteerimise seisukohalt on nendest tähtsamad 4. aasta doktorandid, sest äkki jõuavad mõned neist veel enne kõrge komisjoni saabumist kaitsta ära oma doktoritööd ja sellega suurendada arvesseminevate kõrge akadeemilise kraadiga õppejõudude arvu ja lähendada seda nõutavale 80-le. Aga võib olla läheb neist suurem osa nagu ennegi (2000-2010. aastatel) nö hapuks, st nad ei kaitsegi kraadi doktorantuuri lõppedes! Kui kõikidest (31) doktorantidest 12 õpib ja kavatseb doktorikraadi kaitsta toiduteaduse ja toiduhügieeni (6) alal, siis on see muidugi tervitatav, sest just ebapiisavat õpetamist ja laboratoorsete tööde mahtu toiduhügieenis loeti EAEVE 2004. a lõppraportis üheks neljast nö esimese kategooria puuduseks. Jumal tänatud, et vahepeal on olukord ses osas tunduvalt paranenud: juurde on tulnud kolm paremas loome- ja tööeas doktorit ja valitud kaks professorit. Kui siia lisada põhjalikult uuendatud õppekavad, suurenenud praktilise õppe osakaal ja tihedad sidemed välisülikoolidega, korralikud ruumid ja kaasaegne aparatuur, siis kõige sellega peaksid EAEVE kontrollijad rahule jääma.

Kehvem on muidugi olukord morfoloogias. Arvestades asjaolu, et varus on vaid üks doktorant ja olemasolev õppepersonal vanavõitu ning osalise koormusega töötav, tuleks siin püüda tagalat kindlustada.

 Ebapiisavat anatoomilis-patoloogiliste lahangute ja pato-histoloogiliste uuringute mahtu märgiti 2004. a EAEVE akrediteerimisraportis samuti ühe esimese kategooria puudusena. Mõnevõrra on siin praegune seis parem: osakonnas töötab 2 veterinaarpatoloogi, kelledest üks on 2 korda läbinud erialase koolituse välisülikoolis, teisel kahjuks „vastavad paberid“, st väliskoolitus puudub.

Morfoloogia, nii normaalne (anatoomia, histoloogia, tsütoloogia, embrüoloogia), kui patoloogiline (patoloogiline anatoomia, patoloogiline histoloogia) on väga komplitseeritud ja pikaajalist teoreetilist ning praktilist ettevalmistust nõudvad erialad. Dissertatsioonide kaitsmine nendel erialadel on tunduvalt raskem kui paljudel teistel (seene-, sitika-, majandus- jne aladel). Kui siia lisada keerukad ja aeganõudvad ning väga kallist aparatuuri nõudvad uurimismeetodid, samuti uurimistulemuste avaldamisraskused (kõrgetasemeliste eriajakirjade vähesus), siis pole ime, et nimetatud väga tähtsad erialad on alarahvastatud. Surnutega, olgu need siis loomad või inimesed, ei soovi elavad eriti tegeleda. Ka TÜ arstiteaduskonnas puudub konkurents patoloogia ja kohtumeditsiini residentuurikohtadele.

 Käesolevaks ajaks on EMÜ-l linnakusse püsti pandud üks Ida-Euroopa paremaid (nii ehituselt kui sisustuselt) loomaarstiõpet andev hoonetekompleks. Ärgem muutkem seda „tondiöömajaks“. Need hooned ja ruumid projekteeriti, ehitati ja sisustati omal ajal punkt-punktilt EAEVE nõudeid järgides. Selle suurloomakliiniku statsionaaris on 15 hobusekohta + 2 karantiinikohta, ruumid veistele, sigadele, lammastele ja katseloomadele. Kui sellele jutukesele lisatud tabelis on näidatud 2012. a hobusekliiniku patsientide arvuks 350 ja produktiivloomakliiniku patsientide arvuks 3 425, siis tahavad kõikjal nädala jooksul ringi luusivad EAEVE akrediteerimiskomisjoni liikmed osasid neist suurloomadest ka kliiniku statsionaaris näha! Me võime küll seletada, et parim viis hobuste ja produktiivloomade haiguste diagnoosimiseks ja raviks on nende teenindamine väljasõitudega, kuid siis tahavad nad seda raviviisi ka näha! Vast küsivad ka, et miks on teil uhke suurloomade operatsiooniruum, narkoosi andmise aparatuur jne, kuid asju ajate ja suurloomade haigusi diagnoosite ning ravite lautades või õues puu all! Ma arvan, et parema mulje jätab neile ikkagi suurloomadest pakatav statsionaar ja vilgas tegevus operatsiooniruumis ja maneežis! „Kuldvasikas“ on kõva sõna, kuid EAEVE mehi temaga eriti ei ehmata. Nemad tahavad tutvuda kliinilise loomaarstiõppe ja ööpäevaringselt tegutseva korraliku loomakliinikuga, millel on nõuetekohane kvalifitseeritud arstide kaader ja kaasaegne sisustus. Muljet avaldaks ka aktiivne tegevus EAEVE nõuetele vastavas korralikus 45×25 m maneežis. Ka lõhutud peegli võiks selleks ajaks asendada uuega. Puhtus ja kord kliinikutes avaldaks kahtlemata akrediteerijatele head muljet.  

Ka laborites ja õpperuumides peaks sel ajal toimuma aktiivne tegevus. Meil on nüüd aktiivne, kõrge kvalifikatsiooniga ühendlaboratooriumi juhataja, kes peaks selleks ajaks ka selle labori korralikult sisustama ja tööle rakendama. Siis oleks akrediteerijatel jälle põhjus üks plusspunkt kirja panna.

 Aga mis juhtub siis, kui 2015. a akrediteerimine lõpeb negatiivse resultaadiga ja tunnustust ei saada?. Iga tark sõjapealik arvestab alati ka sellega, et rünnak võib ebaõnnestuda ja tuleb hoopis taanduda! Targal pealikul on selleks otstarbeks plaan olemas. Et ei tekis paanilist põgenemist, tuleb taanduda võimalikult väikeste kaotustega ja plaanipäraselt!

 On selge, et kui EMÜ VLI 2015. a toimuval kordusakrediteerimisel EAEVE nõudeid täita ei suuda, siis lahkuvad kõigepealt ingliskeelsete õpperühmade üliõpilased, st soomlased ja seda muidugi koos õppemaksurahaga (praegu ca 30% instituudi eelarvest), sest mis kasu on kallist diplomist, kui seda Euroopas enam kusagil ei tunnustata. Kuhu nad lähevad? Võib-olla Jelgavasse kui Läti saab tunnustuse, milleks Läti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskond teeb riigi toetusel „jõulisi pingutusi“. Võib-olla hoopis Slovakkiasse (õppemaks meie 10 000 € asemel 7 500 € + odavam toimetulek, või Tšehhi (õppemaks 7500 + samuti odavam toimetulek).

 

Loomaarstiõpe Eestis aga hääbub tasapisi. Riik hakkab riigile vajalikke loomaarste ette valmistama (ca 15-20 aastas) välismaal, erasektori lemmikloomaarstid õppigu oma või sponsorite raha eest kus soovivad!  

Muidugi kaasnevad loomaarstiõppe lõpetamisega Eestis mitmed riigile ja rahvale negatiivsed tagajärjed:

1. Tekib loomaarstide puudus, kuna vaeses riigis ei leita piisaval arvul välismaal õppida soovivaid ja ka majanduslikult suutlikke üliõpilaskandidaate.

 

2. Tuleb sulgeda õppekliinik, mis täidab ka referentskliiniku ülesandeid. Õppekliiniku ülalpidamine eraettevõttena ei ole aga reaalne. See omakorda halvendab kõrgekvaliteedilise veterinaarse raviteenuse kättesaadavust. Viimast on võimalik siis saada vaid välismaal (nt Soomes). Olemasolevatel loomaarstidel ei ole enam võimalik ennast kodumaal täiendada.

 

3. Hääbub omakeelne erialakeel.

 

4. Ei ole garanteeritud välismaal kutse omandanud loomaarstide kodumaale tagasipöördumine (madalam palk, kehvemad töötingimused jt Eesti hädad).

 

5. Riigile strateegiliselt tähtsate veterinaarmeditsiini poolt täidetavate ülesannete (rahva tervise kaitsmine loomadelt inimestele levivate nakkushaiguste vastu, toiduohutus, piirikaitse loomade nakkushaiguste sisseleviku eest jne) täitmiseks tuleb värvata ametnikke teistest riikidest. Selleks on aga riigil vaja pakkuda konkurentsivõimelist (kõrget) palka ja lahendada sisseelamis-, suhtlemis- ja keeleprobleemid. Muidugi kerkib siin ka küsimus nimetatud ametnike lojaalsusest Eesti riigile kriisiolukordades.

 10. aprillil 2012. aastal esitati Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtkonna nõupidamisele ettekanne loomaarstiõppe olukorrast Eestis ja ettepanekud selle jätkusuutlikkuse tagamiseks. Juhtkond nagu ikka reageeris sellele järjekordsele instituudi jeremiaadile (piltlikult prohvet Jeremia nutulaulule) vastavasisulise otsusega:

 1. Toetada EMÜ ettepanekut avada ingliskeelne loomaarstiõppe kava.

 2. Toetada EMÜ-d selle ettevalmistamiseks vajalike tegevuste (õppejõudude koolitusmeetmed, rahvusvaheline turundus) korraldamisel.

 3. Taotleda 2013. a eelarvest veterinaarkliiniku toetamist 460 000 € mahus.

 4. Pidada vajalikuks, et EMÜ suurendab edaspidi ülikoolisiseste vahendite ümberjaotamisega loomaarstiõppe prioriteetsust.

 5. Alates 2016. a toetada loomaarstiõppe läbiviimist nn kallite erialade tasandusfondist.

 6. Toetada Põllumajandusministeeriumi Märja katselauda laenu tagasimakseteks raha taotlemisel riigieelarvest.

 

Punkt 3 leiab lahenduse riigieelarve vastuvõtmisega. Kui anti, siis kui palju anti? Punkt 4 tekitab muidugi ülikoolisiseselt palju „paksu verd“, sest keegi ei taha midagi ära ega tagasi anda! Punkt 5 ajaks on „rong läinud“, st akrediteerimine on läbi. Otsusele on käe alla pannud EPÜ endine teadusprorektor, praegune Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel.

 Mida selle pika jutu lõpetuseks öelda? Kuidas rahaasju parandada? Seda ei saa ja seda pole minul ka sobiv riigi rahajagajatele ja ülikooli ning instituutide juhtidele õpetada. Selleks ongi nad kõrgetele kohtadele valitud. Aga eks instituudi juhid pea ka edaspidi ikka püüdma ülemustele viisakalt selgeks teha, et Eesti riigile ja rahvale on omakeelne ja –meelne akrediteeritud loomaarstiõpe vajalik ja ka rahaliselt kasulik. Mitmesugused võimalike kulude kalkulatsioonid loomaarstiõppe rahastamisest välismaa ülikoolides näitavad, et seal loomaarstide koolitamine osutub ca 2 korda kallimaks kui omamaise loomaarstiõppe

 

säilitamine. Ma arvan, et ülikooli juhtkond saab ka aru, et loomaarstiõpe on EMÜ üheks alustalaks ja selle alustala kadumine paneb ka maaülikooli kõikuma. EMÜ on Eestis ainuke ülikool, kus lisaks loomaarstidele koolitatakse metsanduse-, looma- ja taimekasvatuse spetsialiste. Nendele sammastele ju ehitatigi EMÜ eelkäija EPA. Igasugused finantsiste, ökonomiste, maastikuarhitekte ja -kujundajaid, looduskaitsjaid, loodusturismi ja kinnisvaraarendajaid ja ka insenere ning rakendusbiolooge valmistatakse ette ka Eesti teistes kõrgkoolides, mistõttu nende erialade õpetamise lõpetamine ühes kohas ei oleks katastroofilise tähendusega. Seepärast näib Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtkonna ettepanek ülikoolisiseste vahendite ümberjaotamisest loomaarstiõppe prioriteetsuse suurendamiseks olevat igati õigustatud. VLI ja kliiniku juhtkond võiks aga mõelda igat liiki juhtide arvu mõistlikule reguleerimisele, sest kui raha juurde ei tule, siis lihtsalt tuleb olemasolevat kokku hoida: mittevajalikku personali tuleb lihtsalt vähendada ja EAEVE poolt ettenähtud arstide arvu suurendada. Kõigepealt tuleb aga õppida ja kaitsta akadeemilised kraadid. On enesestmõistetav, et ühes korralikus EAEVE poolt akrediteeritud kliinikus võib enamik arste DVM-ile lisada ka akadeemilise doktorikraadi. Ja ka raha tuleb endal juurde teenida. Kuidas? Seda mina ei oska õpetada, seda peavad välja mõtlema kliiniku arvukad pea- ja vanemspetsialistid.

 Praegustele tühjalt seisvatele ruumidele (eriti maneežile) tuleks leida mingi rakendus või lihtsamalt öeldes tuleks nad panna raha teenima (ratsaspordi teenus?). Ülikooli kliinikus peaksid töötama ikkagi Eesti oma eriala parimad loomaarstid, kellel on teistele midagi õpetada. Aga nagu teada, on hüva nõu kallis! Miks mitte nõustamisega veidi lisa teenida! Isegi vanas Narva maantee kehvas sepikojas korraldati seppadele väga arvuka osavõtuga hobuserautamiskursusi. Nii et sent siit ja euro sealt ja eks midagi ikka koguneb!  

Ma arvan, et igasuguste pidevate struktuuride ümberkorraldamisega peaks ka piiri pidama. Kehva orkestri kõla moosekantide pidev ümberpaigutamine ei paranda. See, kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest! Või kui tsiteerida Seneca’t, siis Volentem ducunt fata, nolentem trahunt – soovijat saatus juhib, mittesoovijat veab. Ka Ovidiuse sententsi Ut desint vires tamen est laudandavoluntas (Kuigi puudub jõud, on tahtmine siiski kiiduväärt) on siinkohal paslik tsiteerida!

 

Teades, et kaalul on rohkem kui elu, tuleb kõik jõud ja mõistus kokku võtta ning instituut akrediteerimiseks korralikult ette valmistada. Aega selleks veel on. Ka Hannibal, nähes, et Rooma on tugevalt kindlustatud, pööras oma väe peale mõnepäevast Rooma müüride ees seismist tagasi. Aga raha - seda mis lõppude lõpuks kõik otsustab - tuleb ikka ja ikka nõuda või viisakalt öeldes taotleda. Gutta cavat lapidem (ld - tilk uuristab kivi), arvas Oividius ja ehk instituudi pidevad põhjendatud rahanõudlused võivad võita rahajagajate tugeva vastupanu.