Eesti Loomaarstide Ühing

ELÜ ajalugu

Eesti Loomaarstide Ühing (lühend: ELÜ) on Eestis tegutsev ühing.

ELÜ ajalugu ulatub aastasse 1920, mil asutati Eesti Loomaarstide Selts[1]. Aastal 1927 sai nimeks Eesti Loomaarstide Ühing[1]. Aastal 1940 ELÜ tegevus lõpetati, jätkas varasemat tööd 1945. aastal asutatud Eesti Veterinaararstide Ühing Rootsis (lühend: EVÜR), mis tegutses aastani 1990[1]. Eestis taasasutati ELÜ aastal 1988[2] (teistel andmetel 1989[1]).

Põhikirja järgi on ELÜ eesmärkide seas[3]:

ELÜ häälekandja on aastast 1925 ilmuv Eesti Loomaarstlik Ringvaade[1]. Lisaks korraldab ELÜ igal aastal loomaarstide ja loomaarstiabiliste teaduskonverentsi "Veterinaarmeditsiin", kus kuulutatakse välja Eesti Loomaarstide Ühingu elutööpreemia ja aasta loomaarst.

Ajalugu

Eesti Loomaarstide Selts ja Eesti Loomaarstide Ühing (1919–1940)

Eestis elavad loomaarstid tundsid vajadust rajada oma kutseorganisatsioon juba vabariigi esimestel aastatel. Kuna paljud loomaarstid olid mobiliseeritud, siis venis ka seltsi loomine, kuid 1919. aasta oktoobri algul otsustasid kaksteist Tallinna veterinaararsti (August Arras, Erich Eller, G. Grünwald, A. Kotkas, H. Lensin, A. Morel, August Arvo Olt-Ojasalu, Jaan Rabison, Peeter Ruus, Julius Taeker, Tedder ja J. Varnik) ühiselt panna paika tulevase seltsi põhijooned ja alustada põhikirja loomisega[4]. Eesti Loomaarstide Selts (lühend: ELS) asutati Tallinnas 19. oktoobril 1919, kui peeti esimene üldkoosolek, kus võeti vastu põhikiri, kohale oli tulnud 18 loomaarsti. Ajutisteks juhatuse liikmeteks valiti Karl Lind, August Arvo Olt-Ojasalu, Jaan Rabison, Peeter Ruus, Karl Saral ja Julius Taeker [5].

ELS-i avamise koosolek toimus 10. jaanuaril 1920 Tallinna Kommertskooli ruumides, kus viibis 40 loomaarsti. Esimeseks esimeheks valis seltsi eesseisus 1920. aastal Julius Taekeri, abiesimeheks Karl Sarali, kirjatoimetajaks August Arvo Olt-Ojasalu, teadussekretäriks August Arras, laekahoidjaks Peeter Ruus ja raamatukoguhoidjaks Karl Lind[4][5]. Järgmise aasta detsembris (1921) toimunud üldkoosolekul astus seltsi eestseisusest välja Julius Taeker haiguse tõttu (1923. aastal ta suri) ja tema asemel valiti uueks eestseisuse liikmeks Karl Roomet[6]. Järgmiseks esimeheks valiti August Arras, kes oli ametis üle 10 aasta ja pärast teda olid ametis veel Jaan Rabison, Artur Herodes, Friedrich Peppik ja Emil Ruber[5]. ELÜ, olles peale Vabadussõda ainukene kompetentne loomaarste ühendav organisatsioon seisis aktiivselt selle eest, et Veterinaarinstituut ja hilisem Loomaarsti teaduskond jääks püsima ning loomaarsti hariduse andmine Eestis ei katkeks[4].

Eesti Veterinaararstide Ühing Rootsis (1945–1990)

Pikemalt artiklis: Eesti Veterinaararstide Ühing Rootsis

Rootsi teise maailmasõja eest pagenud Eesti päritolu loomaarstid asutasid 27. märtsil 1945 Stockholmi Veterinaariülikooli ruumides Eesti Veterinaararstide Ühingu Rootsis (lühend: EVÜR). Uue ühingu põhikirja töötasid välja A. Arras ja Ludvig Tedder ning lähtuti põhimõttest, et see jätkab 1940. aastal suletud ELÜ tegevust[7]. Asutamise koosolekust võtsid osa August Arras, Erik Anari, Artur Herodes, Valter Kraner, Johan Kruus, Aleksander Raudsepp, Philipp Selli, Juhan Siilak ja Ludvig Tedder[7]. EVÜR tegutses ligi 45 aastat ja viimane korraline koosolek peeti 21. septembril 1990, kus liikmed otsustasid ühehäälselt ühingu tegevuse lõpetada seoses ELÜ taasasutamisega Eestis[8].

Eesti Loomaarstide Ühing (1988–)

Eesti Loomaarstide Ühing taasasutati 4. oktoobril 1988 Eesti Põllumajandus Akadeemia aulas. Taasasutatu ühingu esimeseks esimeheks valiti Endel Aaver ja juhatuse liikmeteks valiti Arne Nurmik, Aadu Kolk, Pentti Irval, Peeter Varik, Artur Hunt, Taavet Hallimäe, Taimi Parve, Vambo Kaal, Vahur Tarkmees, Hans Kavak, Madis Aidnik, Ülo Puusepp, Harry Peil, Jaagub Alaots, Inge Barkala ja Andres Tamm. Valiti ka revisjonikomisjon koosseisus Ülo Puidak, Villem Robi ja Lembit Tegova. Kokku osales salajasel hääletamisel 186 loomaarsti[9].

Aastal 1993 toimunud ELÜ üldkoosolekul ei õnnestunud valida uut juhatust, seoses sellega ühingu tegevus ajutiselt lakkas[10]. Järgmisel aastal suudeti taaskäivitada ühingu tegevus, kui 21. jaanuaril 1994 toimus järgmine üldkoosolek kus osales 134 ühingu liiget. Otsustati vähendada juhatuse liikmete arvu, nii et sinna kuuluksid president ja 6 liiget. Samal koosolekul valiti presidendiks Toomas Tiirats, aupresidendiks valiti Endel Aaver, juhatuse liikmeteks Pentti Irval, Aadu Kolk, Jüri Parre, Ago Pärtel, Raivo Selgis ja Andres Valdmann. Valiti ka revisjonikomisjon, mille liikmeteks said Mihkel Jalakas, Illa Miller ja Olev Peetsu[11]. Värskelt valitud juhatuse laiendatud koosolekul 29. aprill 1994 teavitas ELÜ president Toomas Tiirats, et Eesti väikeloomaarstidel on plaanis luua oma alaühing. Selle uue ühingu, mis hiljem sai nimeks "Eesti Väikeloomaarstide Selts" (Lühend: EVS) eest vedajateks olid loomaarstid Tiina Toomet ja Merle Valdmann [10][12].

Aastal 1991 sai ELÜ Ülemaailmse Loomaarstide Assotsiatsiooni (World Veterinary Association, WVA) liikmeks. 1997. aastal sai ELÜ Euroopa Veterinaararstide Föderatsiooni (Federation of Veterinarians of Europe, FVE) vaatlejaliige ja hiljem täisliikmeks[13]. Kakskümmend aastat hiljem, 2017 oli ELÜ-l võimalik korraldada FVE peaassamblee esmakordselt Eestis (ja ka Baltimaades)[14].

Üheks oluliseks ELÜ funktsiooniks sai 1990-ndate keskelt alates, korraldada loomaarstidele suunatud iga-aastast konverents näitust "Veterinaarmeditsiin". Esimene konverents toimus Tartus (1994) ja seda korraldasid EPMÜ veterinaarteaduskond ja ELVI veterinaaria osakond ning näituse poole eest vastutas ELÜ, osavõttis ligi 300 loomaarsti[15]. Alates järgmisest aastast olid korraldajad EPMÜ loomaarstiteaduskond ja ELÜ[13]

Auliikmed, Aasta Loomaarst ja Elutööpreemia

Pikemalt artiklites Eesti Loomaarstide Ühingu elutööpreemia ja Aasta loomaarst

ELÜ ja EVÜR auliikmeid nimetati eriliste teenete eest veterinaarias[4][7].

Auliikmed

ELÜ esimehed ja presidendid

Eesti Vabariik

Eesti Veterinaararstide Ühing Rootsis[7]

ELÜ taasasutamine